Arhiiv

aed

Täna maal maad kaevates ümisesin muudkui omaette: “Istuksin terve öö, õites toominga all… Aga need sääsed!”. Veljo Tormise viisile sekundeerisid esimest korda sääsed. Nad on kohal.

Kohal oli ka üks teine allüürnik. Peesitas teine aiamaale katteks pandud bänneri all ning teki pealt libisedes läks tükk aega enne kui ta mõistis, et targem oleks kaduda…

DSC_4110

DSC_4111

Kreegid ja vahtrad õitsevad, õunapuud veel mitte. Eelmise nädala reedel sain veel rahet ja vihma, täna andis aga suveõhtu mõõdu juba välja.

DSC_4116

DSC_4136

Advertisements

Loodus on asunud kõrvulukustavalt lärmama… Pääsukesed on kohal! Raiesmiku tagant kuulsin nädalavahetusel esimest korda kägu. Metstuvid kudrutavad ja sookured on kuidagi eriliselt lärmakad tänavu. Kõike on juba nii palju…

Maad mida kaevata on ka palju… aga kahe korra kohta on juba väike tulemus näidata: maas on sibulad, porgandid, lehtsalat, redis, herned ja kollased türgi oad. Viimaste nii varajast maha panemist pean enda eriliseks julgustükiks, sest mäletan veel liigagi hästi kuidas üks kevad mailõpu öökülm mu oapeenra tühjaks tegi… aga katteloorile on mu usaldus rajatud!

Ma ütlen teile, kes te kevadeti mõtlete kuidas “rannavormi” saada – hankige labidas ja tükike maad ja hakake kaevama. Mu käe-, selja- ja reielihased ei saa kunagi enam olema endised! Lisaks parim vaimne teraapia!

Ja kätte on jõudnud nurmenukkude kord…

aiamaa algus 2015

Ma kipun sedamoodi inimene olema, et kui midagi ikka väga huvi hakkab tegema, siis ma enne rahu ei saa kui teemast viimase tilga välja pigistan. Nii ma kogusin oma “kakapildid” kokku ja saatsin need põlisest jahimeeste suguvõsast pärinevale tuttavale, kes omakorda viis mind kokku tõelise spetsialistiga. Kiired küsimused, mõned “asi läheb ikka veelgi kummalisemaks” vastused, aga panime lõpuks pildi kokku. Kogu koogikestega üleujutuse meie õue peale, koos tuhnimiste, trampimiste, kraapimiste ja närimistega on suurima tõenäosusega korda saatnud üks ära karanud ja metsistunud veis, kes lume alt kraapis välja söögiks rohtu, s****s seda tehes ümbruse täis ning oma keharaskusest tulenevalt trampis ja nühkis seda mis teele ette jäi. Ainus millele loogilist seletust ei osanud öelda oli see, miks paganama päralt ta neid palkseinu on püüdnud närida või kraapida.

Aga igaljuhul sobib mulle see ärakaranud veis paremini kui karu. Aia peaks vist ikkagi õuele ümber ehitama….

Ja kui keegi tahab veel kakapilte vaadata, siis eelmises postituses leidus neid lausa kaks!

 

Täiendus: pärast naabrimehega rääkimist tuligi välja, et talvel olevat naaberkülast üks pullikari plehku pannud ning nii mõneski meie küla taluõues ringi trampinud. Meil olevat võrreldes tema kahjudega veel hästi läinud. Hiljem olevat pullid traktorite ja autodega põldudel sisse piiratud ning kätte saadud.

Sookured on kohal. Pääsukesed veel mitte. Lõuna-Eestis on neid juba nähtud, nii et tõenäoliselt on praegu viimane hetk enne nende tulekut maja “pääsukesekindlaks” tegemiseks, kuid vist ei jõua… Sel juhul on nad peagi oma pesadega meil katuse all ja toas, nii et taaskord tuleb oma plaane teha nende elurütmist lähtuvalt.

Nartsissid ja kobarhüatsindid õitsevad, esimene peotäis värsket murulauku on hinge all.

Ja esimene lõke…

Ja esimene maakaevamine… Mis ma selle piirdeaiaga aiamaa ümber küll teen, et ei korduks metssigade ülessonkimine nagu eelmine aasta?

Tahaks kolm peenrakasti juurde teha ja läbikaevatavat aiamaad suurendada…

Rabarberitest saab varsti kooki teha!

Mutimullahunnikute laialilükkamisega murdsin eelmine kord reha. Ei mitte varre, reha metallist pea enda. Nüüd tõin uue, aga seegi juba paindus nende hunnikute all, tuleb vist Balti jaama turule minna otsima vanakooli rauast reha… Osad hunnikud jäid veel lükkamata, aga suurem songermaa sai tasandatud.

Sipelgad vallutavad jälle kaske, nagu igal kevadel. Mõnes kohas ei saa paigal seistagi kui nad juba püksisäärde ronivad. Ja nagu igal kevadel, mõtlen ma nende pesa ärakolimisest…

Ja jätkub detektiivlik tagaajamine kes meie õue peal on käinud mässamas? Minu, põlise linnainimese teadmised loomade väljaheidetest jäävad tasandile kitsed/ põdrad = pabulad, metssiga = junn, karu/ aga ka lehm (!) = kook! Kes siis ikkagi on meie õue ülekülvanud “koogikestega” ning lisaks aida äestamisele kraapinud või närinud ka rehemaja palkseina maast neljanda, viienda palgirea kõrguselt?

Metsa all veel õitsevad sinililled, ülased on liitunud.

… ja selle talve esimene lumi Sarapikul!

Novembris, kaamose ja halluse ajal. Piisavalt õrn ja õhuke, piisavalt paks et katta ja luua meelepete kusagilt kumavast lisavalgusest. Üks tunnike täiuslikku vaikust planeedil maa… Veidi häguselt, nii nagu kumab Sarapiku sel ajal kuklas – kusagil olemas, kui veidi silmi kissitada siis ilmub nähtavale, aga vahepeal tundub, et nagu kusagil teises reaalsuses.

IMG_20141129_160355

IMG_20141130_165257

IMG_20141129_190512

IMG_20141129_190658

IMG_20141129_190355

IMG_20141129_163910

IMG_20141129_185243

IMG_20141129_185531

IMG_20141129_190206

IMG_20141129_160548

Talvemeeleolu hoidmiseks lisan siia mõned pildid jõululumest ühes teises talus – Nahkmetsas, kus soode ja metsade taga elatakse selles “päris maaelu” rütmis vähemasti veel nii kaua kui jätkub inimesi…

Ilusat aastalõppu!

Eks ole… jälle sügis… peaks jälle midagi kokku võtma… mis sai tehtud… kes käisid külas… mida oleks veel tahtnud teha… Aga ma pole ju veel alustanudki!??!!

Vaheaasta, mõtlemise-aasta, pausi-aasta, muu elu aasta…. oleks vist aus öelda. Igatahes mitte peamiselt Sarapiku aasta. Aga vahepeal on hea kui ta jääb “taskusse”. Las ta seal laagerdub natukene, et siis jälle. Küll tuleb aeg…

Aga kroonik minus tähendab üles:

– enneolematu seene-aasta. Terve Eesti tassis metsi tühjaks ja meie nendega koos oma metsast kuuseriisikaid.

– väga hea õuna-aasta. Antonovkast ainuüksi oleks võinud terve talve õunamoosi varud ära keeta, aga ka kõik muud puud olid helded. Siiani sööme ja kiidame!

– null ehitustegevuse aasta.

– pika ja sooja ja ilusa sügise aasta

– külma ja hilise suvealguse aasta, aga siis meid polnud veel siingi…

– absoluutse laisa-aedniku aasta. Lehti pole riisunud, maa vaid osaliselt läbi kaevatud… no mis ma neid oma tegemata töid siin ikka ette loen. Ehk on see see koht, kus natukene pikemat perspektiivi kulub elus ära – jõuan ma seda aeda ja maad seal harida veel küll ja küll, ega ta eest ära ei jookse : )

– esimeste iluaia viljade aasta. Eelmise suve suur istutusmaania hakkas vaikseid ja nähtavaid vilju kandma. Kõik mis maha sai kasvõi keset kõige kuumemat suve suure lillepuhmana ja vastupidi igasugusele “korralikule aedniku-loogikale”, läks kasvama! Ja nii õitsesid mul tänavu järsku päevaliiliad, floksid, kukekannused, päevakübarad, helmikpööris ja veel mõned, mille nimesid ma pole oma aktiivmällu veel integreerinud.

– Veel jäävad meelde inimesed: kohtumine uue naabrimehega ja külauudised vanalt armsalt naabrinaiselt. Viimased küll ajastuomaselt peamiselt stiilis “kes-surnud-kes-Soome-kolinud”. Eesti külaelu anno 2014.

– ja muidugi aasta, mil ma ostsin õnnelike kodukanade pidamise raamatu! Väike samm inimkonna jaoks, aga suur samm minu jaoks edasi sinna suunas, kuhu kunagi võiks jõuda : ))