Kes on varem seda blogi jälginud see teab, et kasvuhoone ostsin ma juba eelmisel kevadel. No ei õnnestunud seda kokku saada, lükkasin talveks rulli ja latid rehe alla ja mis siis ikka. Proovime see aasta uuesti!
Aprillis sain esimesed sõbrad appi ja alustasime karkassi kokku panemisega. Koht aiamaa servas oli ettevalmistatud ja läbi kaevatud. Tulevikus peaks jääma olukord umbes nii, et põhja-lõuna suunaliselt paigutatud kasvuhoonest läände jääb kompostikast ja võib-olla kaks kastpeenart püsitaimedega, itta aga kogu peenramaa. Võin etteruttavalt kohe öelda, et see aasta ei ole mul olnud aega aiamaad rajada, on ainult kasvuhoone. Ja vaadates seda põrgulikku kuumust ja kuivust mis tänavu olnud – Jumal tänatud! Poleks elu sees jõudnud seda aiamaad käsitsi kasta.
Ega ma ei oskagi selle kokku panemise kohta muud öelda, kui et jubedalt võtab aega. Tuhat-miljon kruvi tuleb kokku lasta. Enamik karkassi metallosi on natukene erinevad – väga tähelepanelikult tuleb jälgida numeratsiooni ja et kõiged osad läheksid õiget pidi. Paar asja ikka panime valesti ja lahendasime lõpuks lihtsalt nii, et lasime metallipuuriga õigesse kohta uued augud. Nikerdamine, ajamahukas aga ei midagi võimatut.
Seejärel tõstsin laste ja isaga kasvuhoone oma kohale, kaevasin otste alla augud ja saime ta maasse kinni. Läks umbes kuu mööda, tomatitaimed kodus aknalaual muudkui viskasid kasvada, kui õnnestus ühe teise hea inimese abiga peale saada katus ja kinni otsaseinad. Uksed said küll konstruktsioonis kokku, kuid ette vaid üks tuulutusluuk… nii on kasvuhoone terve suvi olnud usteta, aga no see suvi pole neid ka vaja olnud! Nüüd küll juba mõtlen, et üks hetk peab ju temperatuur langema hakkama ja uksi oleks tarvis, aga…. küll siis saab.
Taimed sees, asusin vanadest korstna ja soojamüüri tellistest laduma vahekäike ja piirdeid. Kõige alla läks geotekstiil, siis killustik ning selle peale juba kivid. Lõpuks tõin kivide vahele tavalist liiva. See muudkui vajub ja kuivab ja toon teda mõned ämbrid aja jooksul veel kindlasti juurde. Aga mulle meeldib see natukene ligadi-logadi Toskaana vaib, mis nende punaste tellistega tekkis. Kui endale õiget triiphoonet lubada ei jõua, siis vähemalt saab selle kihtplastikust tunneli sisu luua hubase ja õdusa. Sest ilma istumisvõimaluseta ehk laua ja toolita mina kasvuhoonet ikka ette ei kujuta:)
Ja selline ta lõpuks sai! Kui uksed ees, siis tagumise kivipõranda peale toon kindlasti väikese laua toolikesega. Ning lae alla tahan veel mõned päikesepatareiga valgustid või valgusketi riputada. Hetkel veel nii valge, aga augustiõhtutel võib väike valgus juba tagaaias ära kuluda.
Aga taimedest ka!
Tellisin kevadel Maheseemned.ee lehelt endale viite sorti tomatiseemneid: Marmande, Moneymaker, Maike (punased) ja Yellow Pearshape, Curranto (kollased). Panin neid mulda ühte istutuskasti 25tk, lisaks pottidesse veel oma 10? Nii et arvan, et kokku viskasin mulda kun 40 seemet. Millest etteruttavalt võin öelda, et tänaseks on kasvuhoones 28 taime. Kogu idanemine oli väga pikaajaline ja erinevas kulgemisega protsess. Esimesed tärkamised tulid kahe nädalaga, umbes kuu möödudes tundus, et mis üleval see üleval ja hakkasin esimesi väikeseid taimi omaette pottidesse istutama. Jätsin suure aluse veel köögilauale alles ning järgmise kahe nädala jooksul tärkas sealt veel ca 4-5 taime. Kui tundus, et nüüd on vist kõik olemas (protsentuaalselt külvatust äkki 60%), hakkasid juba ümber istutatud taimede juurest veel mõned tüübid oma päid välja ajama. Lõppkokkuvõttes oli esimeste ja viimaste tärkamise vahe peaaegu kaks kuud! Ja ma ei tea, milline protsent idanemisi on optimaalne, aga kõikidest seemnetest kohe kindlasti taime ei tulnud. Küll aga tuli kõigist tärganutest lõpuks taim, ükski ei andnud poolel teel alla.
Ma ei ole kunagi varem tomateid ise ette kasvatanud, nii et tore oli neil silma peal hoida, kass õnneks neid ei söönud, keerutasin muudkui päikese poole neid ja vahetasin kohti, et kõik saaksid valgust. Mingil hetkel panin pikematele pikad puidust grillvardad toeks. Kuniks lõpuks oli nii köögi kui elutoa aknalaudadest saanud totaalne džungel. Nii et mul ei ole kasvuhoones ühtegi ostetud või kingiks saadud taime, kõik ise kasvatatud. Ja kui 28 taimega on kasvuhoone ikka tihedalt täis, siis edaspidi võiks optimaalne olla kuni 20 taime, isegi vähem, kui tahta lisada kurke vms.
Esimesena hakkasid värviliseks minema väikesed kollased Curranto, seejärel Yellow Pearshape. Esimene punane Maike on praegu just tulemas! Ja kuigi oma arust olen tohutult palju lõiganud ära võrseid ja kasve ja lehti, pildi pealt paistab kasvuhoone ikka suur roheline džungel. Aga tuleb tomateid ka! Ongi hea kui kõik taimed ei ole nii tublid, mis ma selle uputusega pihta hakkaksin.
Keskmise rea ette olen jätnud praegu tühja ruumi, sest sinna tahan tuua mõne basiiliku, rosmariini vms maitsetaime.
Sarapiku talu ajaraamat 
Imetlen sihikindlust ja visadust! Tulemus on igati kena ja asjakohane. Istumisnurk, et tomatite lõhna tunda ja vihmasabinat kuulata või küünlaid põletada, on kindlasti hädavajalik. Meil võtab selle unistuse täitumine kindlalt aastaid, aga oled eeskujuks.
Aitäh, Maren 🙂 Seda magusam on tunne millegi valmimisest, kui oled saanud sellest unistada, ettekujutusi muuta ning lõpus midagi käegakatsutavat valmis!