Ma kipun sedamoodi inimene olema, et kui midagi ikka väga huvi hakkab tegema, siis ma enne rahu ei saa kui teemast viimase tilga välja pigistan. Nii ma kogusin oma “kakapildid” kokku ja saatsin need põlisest jahimeeste suguvõsast pärinevale tuttavale, kes omakorda viis mind kokku tõelise spetsialistiga. Kiired küsimused, mõned “asi läheb ikka veelgi kummalisemaks” vastused, aga panime lõpuks pildi kokku. Kogu koogikestega üleujutuse meie õue peale, koos tuhnimiste, trampimiste, kraapimiste ja närimistega on suurima tõenäosusega korda saatnud üks ära karanud ja metsistunud veis, kes lume alt kraapis välja söögiks rohtu, s****s seda tehes ümbruse täis ning oma keharaskusest tulenevalt trampis ja nühkis seda mis teele ette jäi. Ainus millele loogilist seletust ei osanud öelda oli see, miks paganama päralt ta neid palkseinu on püüdnud närida või kraapida.
Aga igaljuhul sobib mulle see ärakaranud veis paremini kui karu. Aia peaks vist ikkagi õuele ümber ehitama….
Ja kui keegi tahab veel kakapilte vaadata, siis eelmises postituses leidus neid lausa kaks!
Täiendus: pärast naabrimehega rääkimist tuligi välja, et talvel olevat naaberkülast üks pullikari plehku pannud ning nii mõneski meie küla taluõues ringi trampinud. Meil olevat võrreldes tema kahjudega veel hästi läinud. Hiljem olevat pullid traktorite ja autodega põldudel sisse piiratud ning kätte saadud.
Sarapiku talu ajaraamat 