Artiklid Märjamaa kihelkonnast 1913

Märjamaa Nädalaleht on järgemööda avaldanud mitu artiklit Märjamaa kihelkonnas 1913. aastal toimunud Aleksander Reiniku vanavarakorjamise retkedest. Tõnu Mesila on neid artikleid kirjutanud ja toon selgituseks lühikese kirjelduse sealt ära (artikkel ise SIIN): “Nagu me ajaloost teame, hakkas Eestimaa ja Liivimaa kubermangu maarahvas end XIX sajandil teadvustama eestlastena, eesti rahvana. Algas rahvuslik liikumine ja selle käigus hakati tundma huvi oma juurte vastu. Hakati koguma rahvaluulet ja vanu asju, süstematiseerima ja säilitama kõike vana ja ehedat. Selleks kutsuti inimesi üles, samuti korraldati ülikooli, rahvuslike seltside ja muuseumiasutuste poolt spetsiaalseid retki Eestimaa erinevatesse paikadesse.

Tänu sellisele tegevusele on säilinud väga palju endisaegset materjali. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi kogus on ainuüksi Märjamaa kihelkonnaga seotud pärandit 692 eset, 63 etnograafilist joonist, ca 900 fotot, 14 välitööpäevikut, 11 etnograafilist kirjeldust ning käsikirjalises arhiivis üle 500 kaastöö kirjasaatjailt.

Esimene taoline ametlik vanavara kogumisretk Märjamaale toimus 1913. aastal, kogujateks arstiteaduskonna üliõpilane Aleksander Reinik ja kunstiõpilane Jaan Grünberg. Koguti ligi 300 eset, lisaks tegi Reinik ka päevapilte (44 fotot Vaimõisast, Kõrvetaguselt, Märjamaalt, Paekülast, Tollilt, Haimrest, Konuverest ja Veliselt) ning tähendati üles muljeid ja märkusi vanavara kogumiselt. Neist märkmetest leiab kogumismatka kirjelduste kõrval veel teateid rahvariietest, hoonetest ja elamute sisustusest, sööginõudest, veskitest, kaevudest jm. Nii saame teada, et 1913. aastal oli Orgita külas neli pukkveskit, aga need on kadumisel, sest sealsamas külas hakkas sel suvel üks mootorveski käima, või et aitadel kasutatakse laialdaselt puulukke samal ajal kui elumajadel juba igal pool raudlukud on.”

Eraldi artiklid konkreetselt sellest Märjamaa üleskorjamise kirjeldustest on järjest ilmunud:

5. mai artikkel

11. mai artikkel

16. mai artikkel

24. mai artikkel

Ja nagu ma aru saan, siis see järgneb… Mitmelt poolt käib läbi ka meie küla ja vanadele fotodelegi on jäänud külatänava vaade. Üldine noot on aga see, et meie küla on olnud ikka üks vaesemaid. Fotod ERM ja Aleksander Reinik

Kohatu küla vaade Kohatu sild

Paar tsitaati veel Reiniku tekstidest:

Mõnedes külades muud ei ole, kui ainult suitsud, nagu näituseks Kohatu külas. Niisama tuleb suitsusid veel Sipa külas õige sagedasti ette. Suitsumajad midagi iseäralist ei pakkunud. Kõik nemad on ühe ja sellesama tüüpuse järel ehitatud. Elu on nendes õige vilets.

Üleüldse Kohatu küla inimesed elavad vaeselt. Põllud on lahjad, pealegi koledasti kiva täis, nii et säälsed peremehed tarvitavad põldude pealt korjatud kivid oma tänavate täitmiseks, nagu ülesvõetud Kohatu küla tänavast näha on.

Põhjapoolses osas – so Sipa, Kohatu, Lümandu jt külades ei olnud peale üksiku kannu ja mõne paari kinda peaaegu midagi saada. Nii et kõige rohkem on asju saadud Orgita ja Kasti küladest.”

Advertisements
3 comments
  1. Mati said:

    Vt ka Piret Õunapuu “Läänemaa enne esimest ilmasõda Eesti Rahva Muuseumi vanavarakorjajate pilgu läbi” Läänemaa Muuseumi toimetised XIII Haapsalu 2010.

  2. Mati said:

    Veel:sellel pildil küll Kohatu sild ei ole. Ei ole ka veski pais mitte.

  3. Tõnu Mesila said:

    Loomulikult ei ole Kohatu sild, vaid Jaaniveski sild (Kasti ja Valgu vahel) ja selle lähedal Kohatu veski.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: