Taliharjapäeval kirjutatud jutt

Minu arust hakkasid Kalamajas kassid karjuma kohe, kui 1. jaanuar ette lõi. Talve selgroog peaks tänasega murtud saama, aga pulmad on juba täies hoos.

Mina muidugi hakkan aastavahetusega seoses kohe jubedamalt kevadet igatsema. Ja aastate jooksul on selleks kaks korduvat märguannet, et nüüd on see käes – st igatsus hakkab väljakannatamatuks muutuma. Esimene märk on see, et ma võtan kõik allesjäänud sügavkülmutatud marjavarud kasutusele ja hakkan nendest üle päeva marjakooke küpsetama, sest siis on “nagu suvi ju peaaegu”, teine märk on see, et ma hakkan igasuguseid plaane pidama. See aasta eriti otseses mõttes – üks päev joonistasin ma niimoodi aiaplaani valmis!

aia plaan

Plaan on siis see, et loodetavasti juba suvel, aga sügiseks saan ma postitada kadedaksajavaid fotosid lookas aiamaast, kastpeenardest ja kartulivagudest, kus kõik nagu võluväel mühinal kasvab. Aiamaad näen praegu kolme osalisena: kastpeenrad, kuhu panen maasikad, maitsetaimed jms, avamaa peenrad, kuhu lähevad herned, oad, porgandid jms ning mõned vaod kartulit, et oleks suvel kohapealt võtta. Kui need paigas, siis saab veel vaadata, kas aiamaa piirile mõningaid marjapõõsaid või viljapuid lisada. Kasvuhoonest unistan ma ka, aga kui ma kogu aeg ei saa garanteerida piisavat kastmissagedust (ehk siis enda kohalolu), kas siis on mõtet? Praegu tundub, et mitte….

Ja kuna rehemaja ümber lilli praegu üldse ei ole, siis nüüd saab veidi nendega ka tegeleda. Aga vaikselt… praegu olen mõelnud, et idaküljele akna alla paneks pojenge (istutaks ümber need, mis mööda aeda praegu laiali), põhjaküljele paneks mõned hostad, aga lõunakülje köögiakna ja kambriakna esine on veel plaanimisel. Roose mina maja ümber ei taha panna, tundub rehemaja juures liiga sakslik. Meenuvad kusagil loengus kuuldud jutud, kuidas just nii vanasti talurahvas enda elupaika uhkemaks proovis teha – mõisaaiast toodud roosid ja sillutatud teed. Ma vähemasti esialgu võtaks tagasihoidlikult: pojengid, lupiinid, hostad, floksid jms. Aga plaane teha on tore : )

Lõpetuseks lisan siia ühe foto. Ma ei ole kindlasti järjekindel kollektsionäär, aga toredate juhuste kaudu aeg-ajalt täiendan oma väga väikest vanade fotode kogu. Ja hiljuti soetasin sellise pildi:

talu ja eitMulle meeldib kõik sellel pildil. Meeldib see maja, mille aknad pole isegi mitte ühel joonel, mille uks on niimoodi mõnusalt kiivas, mille katus just parajalt räbal, mille aed pole niidetud ja lakutud, sest kes vanasti sellise mõttetusega küll tegeles, et muru niitis? Ja mulle väga meeldib see naine. Tema kehaasend, pilk, näoilme, suhe taustasse. See pilt võtab kokku kogu selle maa-tungi, mis kevadeootusega mulle sisse tuleb.

Advertisements
6 comments
  1. lendav said:

    Foto on tõesti väga hea. Väga.

  2. Kindlasti oskaksid asjatundjad seelikutriibu järgi öelda ja seda, mis kihelkonnaga on tegemist.

  3. Ma olengi mõelnud, et aja jooksul võiks veidi informatsiooni ka pildi kohta uurida… rahvariided on heaks algpunktiks!

  4. Kristi said:

    Mulle ka foto väga meeldib, eriti lillekimp. See on ju lillekimp?

  5. Ma jäin ka uurima, et mis see täpsemalt on, natukene meenutab lumikellukesi või nurmenukke, selliseid õrnu lilli. Aastaaja mõttes lumikellukesed väga ei klapi. Misiganes sort ka pole, väga habras punt, selline oma aiast nopitud valik : )

  6. gry said:

    Väga kummalise kujuga maja… muidu väsinud õlgkatuse järgi arvaks kohaks Saaremaa.
    Tänud väga toreda avaliku lugemise eest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: