Üks rehemaja Saaremaal

Seoses ühe tööprojektiga sõitsin augustis-septembris läbi ligi viisteist rehemaja. Ohh.. nad on kõik olnud nii erinevad ja lahedad, nii nagu nende omanikudki, igaüks oma tegu ja nägu.Väga põnev on olnud vaadata inimeste suhtumist oma varasse: on inimesi, kes suhtuvad väga praktiliselt – eelkõige on tegemist kinnisvaraga, sellel on kindel mõõdetav ja seletatav väärtus nende jaoks, mis väljendub selgesti arusaadavas – mugavus, asukoht, ilu, naabrid…. jne jne. On inimesi, kelle jaoks üks koht on, veidi utreerides, “kogu nende elu” – see tähendab, et see paik on väga sügavalt mõtestatud, ükskõik kas see on seotud perekonnalooga (ehk päranduse kaudu omandatud) või mitte (ostetud), oluline on see, et inimene on tekitanud väga tugeva emotsionaalse suhte selle paigaga. Lisaks kõik need võõrustamisse puutuvad aspektid. Oled ju küll inimestega läbirääkinud et tuled, nad teavad oodata ja on sellega nõustunud, aga vastu võetakse ikka igas peres alati erinevalt. Ja sealt tulevad välja inimeste isikud ja traditsioonid ja külalislahkus ja…. ühesõnaga kõik need omadused, mis teevad ühest inimesest just selle kes ta on. No meil sai ikka ka igasuguseid nalju: küll võeti meid vastu kohvi ja koogiga, küll singivõileibade ja vorstisaiade, küll viisaka emotsioonituseta, küll kogu eluloo ümberjutustamisega. Sest üldiselt on tõsiasi see, et kui sa tunned huvi inimese maja vastu, siis tunned sa huvi ka inimese vastu… ja need jutud juba naljalt ei lõpe : ) Aga ma pean ütlema, et kõik need inimesed olid väga toredad ja oma erilisuses ainukordsed, nii et ma olen äärmiselt tänulik et nad nõustusid oma majade uksi meile avama ja seda ilu mis neil on ka teistega jagama.

Üks kõige müstilisemaid kohti aga kuhu sattusin, oli talu Saaremaal. Kui teised läbikäidud rehemajad olid komplekselt taastatud, kasutusel kas suvemaja või päriskoduna, siis see oli neist kõige “poolikum”, ehk siis tööd alles käivad ja ideed alles settivad.

Talu on kohalikus külafolklooris seotud uskumatute legendide ja lugudega, müstiliste ja ehmatavate elulugudega. Mida sellest uskuda või mida mitte, kuid omamoodi salapärase pitseri annavad need muistendid talu aurale kahtlemata. Alates rehemaja soetamisest 2001. aastal on talu praegusel omanikul kulunud aeg ja jõud peamiselt paigast arusaamisele, enda soovide ja koha energia mõistmisele. Peale esimese tööna tehtud katusevahetuse pole vana maja juures kuni selle aastani suurt midagi tehtud. See koht ise oma ajaloo, väe ja energiaga on nõudnud arusaamist ja äratundmist, kuidas talle üldse läheneda ja mida siin üldse teha. Selline aega võttev suhtumine on minu arvates väga tunnustamist väärt. Ühelt poolt küll utsitab  aeg oma hävitava iseloomuga tagant, et midagi päästa tuleks ju kiiresti tegutseda. Teisalt, siinkohal oligi katusevahetus selleks kiirteoks mis päästis hoone edasisest lagunemisest…. Aega on aga olnud vaja selleks, et sellest kohast üldse aru saada.

Ma mäletan kuidas me seisime seal õue peal ja kuulasime neid lugusid, mis vaikselt välja hakkasid kooruma ning esialgsest planeeritud tunnist sai sujuvalt kaks, enne kui ennast minekule suutsime sättida. Lühidalt öeldes võiks välja tuua märksõnad: küla nõiad, mõisast põgenemised ja peidetud varandused, salapiiritus, kadunud inimesed, kadunud aegadesse kinni jäänud inimesed, tõrjutus ja tugev iseolemise tahe, kõigutamatus ent samas sobitumine.

Praegu on otsustatud siin talus rehielamut traditsioonilises elufunktsioonis mitte kasutada. Elamiseks on ehitatud uus saunamaja. Rehealusesse kavandatakse mahukat tantsustuudiot, kus peremehe erialast lähtuvalt võiks pidada õpitubasid ja etendusi, kambrite ja rehetoa kohale aga külaliste kasutusse jäävaid ruume. Suurde saali valguse saamiseks on paekivimüüride peal olnud palgiread vahetatud suurte akende vastu, otsaseina viilu sisse on aga pikitud väikesed aknaavad, millest sisse tungiv päikesekiir toob meelde vanade talude lakapealsel tekkivad valgusmängud. Sellise lahenduse saamiseks on koostööd tehtud arhitekt Mikk Mutsoga.

Lisaks rehemajale ka ait, mis visuaalsel uurimisel on etapiti ehitatud: kõige vane osa tundus olevat kaheosaline, siis on lisatud veel üks ja veel üks üksus. Iga ukse sees on nii toredad kassiaugud.

Sellest talust oleks veel ja veel rääkida ja veel ja veel pilte postitada, aga ma lõpetan siinkohal, sest tegelikult saab kogu seda kogutud materjali varsti avalikult näha. Küll siis siingi välja hõikan, kui aeg küps!

Selle postituse fotod: Martin Siplane

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: