Sarapiku aed 2012

Kõigepealt oli kevad… kevad algas sellega, et ma tõin laadalt neli õunapuu ja kaks mustsõstrapõõsa istikut ja need tuli maha panna. Kuna vanast õunapuuaiast olid osad haiged õunapuud paar aastat tagasi maha võetud, siis sai uued puud istutatud vanade puude lähedusse, et algset õunapuuaega täiendada. Senini meil ühtegi “traditsiooniliselt head söögisorti” ei olnudki, nii et valik sai kõige klassikalisem: Valge klaar, Liivi Kuldrenett, Jaani suveõun ja Martsipan. Just need, et saaks midagi ka niisama suvel/ sügisel süüa. Vanad puud andsid aga sel sügisel esimest korda peale tagasilõikamist jälle arvestatava saagi. Paar puud on söögiõunad, teised teen enamasti moosiks. Ja Antonovka on siiani vaieldamatu lemmik koogitegemisel.

Kevadel istutasime maha, suve jooksul jõudin ka ümbrused korda teha: alla panin multsiriide ja siis peale mults ning võrgust kaitse ümber. Viimane sai päris kõrge, nii et loodame et lisaks närilistele ka kitsed talvega puid okstest paljaks ei söö…

Tein etapp oli maa kaevamine. Loomulikult hakkasin ma sellele mõtlema juba kevadel, aga sama loomulikult jõudsin tegudeni alles suve lõpus. Augustis lõpuks saime naaberküla põllumehega kaubale, kes leidis hetke, et tulla ja kaevata üles meie soovitud maalapike. Maalapp ise on aida taga, õunapuuaia taga ja sealt edasi juba kus võsa algab, lõpebki ka meie krunt. Selline oli see plats enne kündmist: kunagi ka küntud ja kasutatud, aga nüüd lihtsalt heinastunud:

Päris kõike ka üles ei lasknud künda, aga lõpuks sai ca viie adra laiuselt. Idee järgi peaksid sinna siis tulema mõned vaod kartulit, et suve jooksul ei peaks kogu aeg turult kotiga tassima vaid söömiseks võiks kohe põllult võtta, siis veel mõned avapeenrad ja kastpeenrad. Kastpeenrad ehitasin suvega ka valmis, neist kujunes omamoodi landart projekt. Kogu suvi olid nad kusagil ees, õigele kohale nad ei jõudnudki ja nii nad muudkui “roomasid” mööda aeda ringi.

Tegelikkuses jäävad nad vastu maad, ehituseks sai kasutatud ära kõik maja ümbert ja majast leitavad ehitusmaterjalide jäägid, kruvidega nurgapostidesse kinni ja mõlemalt poolt tõrvaõliga üle.

Ülesküntud maa vaalud on aga omaette vaatamisväärsus. Ega omal jõul seda maad “normaalseks” küll ei saa… Naabrimees arvas, et suure töö teeb meie eest juba talv, jäätumine ja lumi, mis murendab koorikud läbi, aga ideaalis peaks ikkagi maa kevadel teist korda läbi kündma. Ja kõige parem oleks muidugi randaaliga läbi käia. Aga temal sellist väikest randaali, mis meile metsa sisse tulema mahuks, polnud ning ei tea ka ühtegi teist külameest kel oleks…. Vaatame kevadel, küll siledaks saame!

Ja siis kolmas etapp oli pinnase koorimine maja ümbert. Selleni jõudsime alles septembris, kui kõik hunnikud maja eest ja tagant said likvideeritud ning jäid ainult kivi-mulla-kruusakuhjad. Visuaalne vahe on kõige suurem – järsku tuli kusagilt maa seest maja välja!

Pange tähele sellel pildil, kui palju enne soklit näha oli…

Ja siis pärast:

Lõpptulemuses peaks siis jääma nii, et betoonist vundament on kõik maa sees ja välja ei paista. Paekivist sokkel jookseb aga murupiirist. Kohati võttis kopp sügavamalt, nii et lõplikult saab joone paika siis, kui muru ka kasvab ja maapind ühtlane.

Ja tagakülg ka:

Advertisements
1 comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: