Kui tekib tahtmine millegi ilusa järele…

Mõnikord tekib tahtmine millegi ilusa järele…

Avastasin mõnda aega tagasi ühtede kolleegide kaudu sellise lehekülje: Nord-Ouest Antiquités. Tegemist on Põhja-Prantsusmaal ja Belgias tegutsevate antiigi-vanavarakaubitsejatega, kust põhimõtteliselt võib kaupa tellida kuhuiganes. Tegemist on justkui ühise laoga, mille läbi ca 20 kaubitsejat omi asju pakub. Ja ma tean kindlasti vähemasti ühte Eesti maamaja, kuhu sealt ka antiiki on tellitud! Ja nii palju kui mina sinna ka vaadanud olen, liigub kaupa päris palju ja kiiresti, asjad vahelduvad ja näha on, et äri käib.

Minul praktiline kogemus puudub, sest mina käin seal niisama “ilusaid asju vaatamas”. No lihtlabaselt unelemas, kui…. mis oleks kui …. kas see sobiks… oooo, kui äge…. sihukseid asju on ka säilinud??? …. ahhhh… täpselt seda on mul vaja!!…. uhhhh… see maksab vist küll … noh liiga palju…

Hindu seal väljas pole, mistõttu on eriti mõnus vaatamas käia. Minusugusele oleks see muidu üsna trööstitu, sest tõenäoliselt ei saa ma siit ju midagi endale eluilmaski lubada. Aga kui hinda teada tahad, siis teed lihtsalt internetipäringu ja ongi käes. Ja kui paljud asjad on seal regioonile omaselt luksuslikud, prantsuse rokokoo ja baroki volüümikuse all lokkavad, siis sellist “talupoja ruraali” leidub ikka kah, no seda, mis siis meie taludessegi sobiks.

Sellel lehel käies tuleb mul ikka meelde see kultuuride erinevus. Eelmisel sügisel Pariisis ja  siis esmakordselt sealsel suurimal kirbuturul – see mis sinna Porte de Clignancourti juurde jääb – käies ma ikka mõtlesin ka, et siin vaatan boks boksi järel lademetes pakutavaid kullatud rokokoo peegleid ja kohvilaudu nii nagu Eesti Rahva Muuseumis puust õllekappasid. Aga sellel internetileheküljel on ülekaalus ikka nö “lihtsam” sisustus ja mitte ainult Prantsusmaalt pärinev, Skandinaaviast olen üsnagi mitmeid esemeid märganud. Aga hea stiilitundega valitult ja paigutatuna usun, et nii mõnigi Lääne-Euroopa ese võiks ka siinsetes rehemajades või taluhäärberites mõjuda mitte nagu sadul sea seljas, vaid ikka vastupidi!

Ilu tuleb ikka jagada : )

Kõik foto pärinevad lehelt: http://www.nordouestantiquites.com/

Advertisements
3 comments
  1. Minule on ka see lehekülg meeldinud. Mõnel teisel analoogsel tekib küsimus, et miks uusantiiki vana pähe pakutakse. Siin tundub olevat kõik ehe. Aga mine tea kas kõik. Vanutamise tehnikaga osatakse tänapäeval imet teha – koiaukudest pudiseb isegi puru. Tegelikult ei omagi see minu jaoks üliolulist tähtsust. Peamine on meeldib-ei meeldi kriteerium. Mulle meeldib.

  2. Ma kindlasti ei ole nende valikuga ka üksipulgi kursis, aga nii palju kui ma olen vaadanud, siis üldiselt tundub ikkagi ehe asi olevat. Millegipärast mulle tundub, et eriti prantslaste puhul on ehedus ja “õige antiik” natuke nagu rahvusliku uhkuse küsimus, et ega ikka naljalt nemad uusantiiki müü ja tarbi… kuigi kes teab… igaühele ja rahakotile oma… Aga lõppkokkuvõttes ongi nii, et kui valid endale, siis valid selle mis meeldib!

  3. Muhulanna said:

    Ohh, minu vaieldamatud lemmikud olid vanad aiapingid ja suured lillepotid. Neid võtaks kohe hulgim ja sätiks ümber oma kivist maamaja!:-)))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: