Ussisõnad

Kui me talu ostsime ja ma muu jutu sees nii muuseas eelmistelt omanikelt küsisin, kas nad ussi siin ka näinud on, siis tuli kiirelt vastus “Ei! Mitte ühtegi!”. Võta või jäta, kas nad kartsid, et me siis ei osta, või tõesti polnud näinud, igatahes oleme meie palju rikkamalt looduse vaatepilte saanud nautida, mille hulka kuuluvad ka ussid : ))

Kõik muidugi algas sellest, et kuna metsa all on meil palju kuklaseid, väitsid nii mõnedki “targad”, et sipelgad ja ussid koos ei ela, nii et teil on vedanud. Saite sipelgad, siis vähemasti usse ei saa! Kas ma juba ütlesin, et meiega on loodus lahke? Meil on nii sipelgad kui tänaseks ka korduvalt nähtud siud.

Pildil ca kolm korda nähtud vaskuss (pilt klõpsatud mobiiliga, kui viimane praktiliselt jalge vahelt aida ees läbi lipsas, paar nädalat tagasi), kes tõele au andes muidugi tegelikult ju ei olegi uss, vaid jalutu sisalik. Lisaks veel silmitu, mistõttu vanasõna järgi “sööks ta kõik inimesed ära, kui ta näeks” …. Jah, ju siis peab rõõmustama, et ei näe…

Kui vaskussiga kohtumised pole minus suuremaid emotsioone tekitanud, pigem uudishimu, siis möödunud sügisel kivihunniku otsas õhtupäikeses mõnulev rästik enam nii külmaks mind ei jätnud. Oma töö on teinud nii esimesest kooli bioloogiatunnist korrutatud jutt eluohtlikust mürgist ja kohustuslikust kartmisest, aga veel enam vast emainstinkt. Enda pärast mis siin ikka muretseda, aga laste pärast ikka võtab ettevaatlikuks. Sellepärast ei jätnud ma ennast pikalt teadmatusse piinlema, et “kas ta ikka elab siin või oli ainult käimas” ja helistasin sügisel kohe ussi-infoliinile. Ja pika ning väga meeldiva, informatiivse ning mõnusa vestluse lühike kokkuvõte oleks see, et rästikud on väga paikse eluviisiga, kui sa teda kusagil juba näed, siis tõenäoliselt ta elab seal. Rändamist tuleb ette küll, just enne talvituma asumist ja peidupaiga otsimist. Minu suurem hirm, et kas neid võib seal kivihunnikus 100 olla, lükati üldiselt ümber, sest kollektiivne ei pidavat rästik olema. Juba paari päevasena, pärast sündi, pidid väikesed pesast jalga laskma ning endale oma kodukoha otsima. Muidugi kui tegemist on ülisoodsate tingimustega, siis nad võivad tihedamalt pesitseda, aga mitte reeglina kambakesi ühes puntras koos. Visuaalsel hinnangul võis minu nähtud uss olla 2-3 aastane, ütleme nii keskmise naisterahva väikesesõrme jämedune.Ja täielikult lükati ümber rahvalegend, et ussid ja sipelgad koos ei elutse. Elutsevad ikka küll, sest kui head tingimused, mahuvad kõik ära. Vaskussi kohta lugesin veel hiljem, et see pidavat lausa sipelgapesasse peitu pugema!!! No muidugi ta elab siis seal meie metsas.

Mis siis edasi? Praktilises tegevusplaanis tähendab see seda, et püüan lihtsalt maja ümbruse ja aia nii korras hoida, et seal ei oleks neil hea. Ehk siis vundamendi kaevamisest maja ümber jäänud kivi- ja kruusahunnikud ära likvideerida ning niidetud ala hoida sellises raadiuses, kus ise soovid liikuda. Sinna nad siis ei tohiks tulla. Filosoofilisemas plaanis on see pigem mõttemallide muutmise harjutus, sest kus need ussid siis veel peaksid elama kui mitte metsas? See ju ongi nende loomulik keskkond ja kui inimene oma asustusega metsa sisse on kolinud, siis tuleb ka ümbritsev omaks võtta ja sellega koos elada.

Ahjaa… eelmine aasta sai veel nähtud ühte ussi, keda ei jõudnud kiirelt liigitada, et kas nastik või rästik, aga see silkas rehealla prahi sisse ja siis sai ikka pool suve sealt ringiga mööda käidud, et kas ikka seal… Ning teisel suvel, kui vanem laps oli 1,5-aastane, tuli viimane üle õue õhinaga, laste reha peos ja hasart silmis. Vaatasin siis maja poolt, et mis ta seal teeb, ahh… ajab taga midagi rehaga… aa, et mida? rästikut!

Advertisements
2 comments
  1. triin said:

    oh, see viimane juhtum on küll õõvastav. Aga üldiselt jah on see teema, mis tuleb läbi seedida ja leppida ja tõdeda, et suur õnn on elada nii puhtas looduses, kus elavad ka ussid. Meil on täpselt samamoodi: vaskussid on igapäevased ja nastikud, aga on nähtud ka rästikuid ja sipelgaid on kogu mets täis. Mind lohutab ka teadmine, et Eestis surmajuhtumeid rästikutega seoses praktiliselt ei ole. Ja suvel nad ikka päeva ajal ringi ei jaluta. Et me tõesti oleme rästikuid näinud ainult kevadel. Aga meil on maja nii metsas, et seal ei anna seda niidetud kultuurala tekitada. Soovitan oma lastele paljajalu mitte metsas joosta. Elu on aga sedapidi, et nad lähevad õue pealt küll jalanõudega ära, aga tagasi tulevad paljajalu.

    • See viimane juhtum ongi vist kõige teravam olnud. Jalad värisesid pärast ikka pikalt : ) Mul on lapsed veel nii palju väikesed, et metsas üksi ei mängi, püsivad ikka õue-alal ja ligidal, aga küll tuleb jah aeg, kus nad ise ringi toimetavad ja tegelikult ongi seda ka vaja. Samas kui ma mõtlen pere teisepoole vanaemale, kes elu aeg on elanud keset metsi ja rabasid talus ning rästikuid käsitsi keldris taga ajanud…. siis kõik on tõesti suhtumise küsimus.
      Ja ega neid nüüd meil nii massiliselt ju polegi, kirjeldasingi enam-vähem kõik kohtumised ära.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: