Mõtteid ja muljeid

p.s. Selline naeratav kivi on meil maal, kuidas ta rõõmsaks sai, ma ei tea, aga nii kaua kui mina tean, on ta seal naeratanud…

Ma olen viimane nädal aega olnud mõtetega rohkem “maal kui linnas”, üritanud mingeid asju justkui kokku võtta, aga samas ka kibelenud juba uusi plaane tegema. Maamaja päeval kogetu pani mind ennastki üllatusega tõdema, kui paljudele tegelikult kogu vanade majade temaatika ikkagi igapäevaselt korda läheb. Kui palju on sarnaseid lugusid, sarnaseid mõtteid ja plaane, aga erinevaid võimalusi nende teostamiseks. Ma tunnistan endale päris ausalt, et Sarapiku talu taastamine on selgelt käinud mingite teiste asjade arvelt meie elus ja võin kõigele tagasi vaadates ka mõelda, et “kui oleks ette teadnud, et see kõik nii mahukaks kujuneb… kas siis ikka oleks üldse pihta hakanud…” Aga õnneks on see kõik tagasi vaadates… Sest nüüd enam pooleli ka ei saa jätta. Ja meie õnn on see, et “hullem on möödas”, nüüd võib vaikselt ja rahulikult, oma jõududega edasi toimetada.

Kuna ettekanne läks lõpuks ajagraafikuga võidu joostes, siis jäid mõned kokkuvõtted tegelikult tegemata, mõned mõtted edasi andmata. Üks, mida oleks tahtnud öelda, on kindlasti seotud õigete inimeste leidmisega. Paljuski pean enda entusiasmi püsimises oluliseks faktoriks seda, et me oleme suutnud valida õiged inimesed asjaga tegelema. Kui oleks ikka sattunud töömeeste otsa, kes veavad alt, kellega tuleb käia pidevalt jagelemas, õpetamas, õiendamas või veel hullem, lähevad lihtsalt minema… siis ma ei tea, kas jaksaks. Meie õnn on olnud täielikult usaldusväärsed, oma tööd teadvad ja tundvad inimesed. Teine oluline asi, millest enamasti kõvasti ei taheta rääkida, mõni tuli ise vaikselt küsima, on raha. Ma pean tunnistama, et me ei alustanud töid nii, et kogu vajaminev raha oli ümbrikus valmis ja ainult maksa. Oli mingi varu kogunenud, aga ülejäänud tuli leida jooksvalt. Ja kuidagi on ikkagi elu nii sättinud, et kui on vaja, siis tulevad ka võimalused. Kindlasti ka mingite teiste asjade ära jätmise hinnaga, aga ikkagi tulevad.

Ma panen siia kirja ka erinevatest ettekannetest meelde jäänud tõeterad. Kuna ma ei konspekteerinud, siis on see valik, mida tegi mu mälu, vastavalt millega enda elus võin kokku puutuda:

– Muttide ja sipelgate vastu aitab kõige paremini tubakaleotis, eriti kui suitsetatud tubakajäägist tehtud. Kange, ajab sipelgad minema ja kui mutil midagi süüa pole, siis läheb temagi, ega tallegi see lõhn meeldi.

– Muttide vastu pidavat hea olema ka “Soome meetod” – igasse mutiauku panna kaks räime. Roiskuvad ja ajavad mutid minema. Mutid kui putuktoidulised seda ei kannata. Mügrid aga, teatavasti lihatoidulised, võivad sellepeale asemele tulla!

– Rästikud majapidamise läheduses on ÕNN! Sest nad hävitavad närilisi…. Mina kahe väikese lapse emana muidugi ei suuda selle üle rõõmustada, et neid aias võiksin järjepidevalt kohata…. Ja veel, et rästik on majapidamise lähedal elutsejana parem variant kui nastik! Aga see põhjusendus miks, jäi mul suurema taustasagina tõttu kuulmata, seda tahaks tegelikult isegi uuesti teada.

– Metssigadega võitlemisel, et nad su õue üles ei tuhniks, pidavat aitama kõige efektiivsemalt inim-ekskremendid. Kui on majapidamises kuivkäimla, on eriti lihtne, lihtsalt aeg-ajalt labidaga oma territooriumi servadele “hunnikukesi” käia poetamas. Lõppkokkuvõttes jõuti aga tõdemuseni, et kui majapidamine on üksikus kohas, on lihtsam lihtsalt aeg-ajalt erinevate puude all kükitamas käia : )

– Kogu “võitlus loodusega” on tegelikult minu jaoks tunduvalt tundlikum teema, sest tegelikult peaksime ikkagi õppima sellega koos eksisteerima, mitte selle vastu võitlema. Aga ma jätan filosoofilisemad mõtisklused hetkel välja…

– Ma olen ajuti mõelnud, et üks koht, mis meie ehitustegevuses võib-olla on olnud minu jaoks mõttekoht, et kas nii ikka oli õige, oli otsus teha kogu maja perimeetrile betoonvundament. Et vanasti ju polnud… ja kas see kuidagi ei lähe maja ajaloolise olemusega liiga lahku…. kuigi ta on ju üleni maa sees ja välja ei paista… Aga nüüd sain kinnituse, et maja tehnilisest seisukohast oli see ikkagi ainuõige otsus, lisaks on see ainuke asi, mis teeb maja närilisekindlaks. Eks ma siis aastate pärast saan seda kinnitada või ümber lükata : )

– Mulle väga meeldis tõdemus, et kui ollakse vana rehemaja omanik, kas siis on ikkagi mõtekas seda püüda iga hinna eest aastaläbi elatavaks kohandada ning seda igatepidi soojustada, kaotades seeläbi tegelikult hoone algse tähenduse. Võib-olla on tõesti sellisel juhul mõtekam ehitada kõrvale elamiseks teine maja ning jätta rehemaja suvemajaks. Seda ma tunnen ka meie rehemaja juures, et oleks kohatu seda püüda talvel elatavaks teha.

– Vana maja hilisemaks täiendavaks soojustamiseks on palkide vahele kõige parem toppida linavilti, parem kui sammal. Väljaspool ei tohiks aga kumbagi näha olla, sest koguvad niiskust ja võivad seeläbi tekitada pikemaid niiskuskahjustusi.

Ja lõpetuseks uudisväärtus – hiljemalt märtsis ilmub müügile EVMi välja antud raamat “Vana maamaja”, mis peaks sisaldama kõiki praktilisi ja sisulisi teemasid, millega vana maamaja omanik kokku puutub.

Advertisements
2 comments
  1. Eve said:

    Rästik versus nastik – esimene pidavat rohkem hiiri sööma 🙂
    Tookord maamaja päeval sai küll peale ettekannet hoolega kaasa plaksutatud, aga siinkohal on paslik ka natuke isiklikumalt pöörduda ning tänada veel kord väga toreda ja vahetu esitluse eest!
    Sattusin kunagi juhuslikult selle blogi peale, olen ikka aegajalt teie tegemistel silma peal hoidnud. Rõõm oli nägu ja tegu kokku viia 🙂

  2. Tere, tänan nastiku-täpsustuse eest : ) Saigi tõde selgeks!
    Ja heameel kuulda, et esitlus meeldis : )

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: