Ehituspäevik 11

Praegu on kõik nii ehituslainel, et polegi aega millestki muust siia kirjutada. Katus. Lõpuks.

Ma olen esimesi mõtteid katusest kunagi SIIN ka juba kirjutanud. Aga reaalselt katusega enne tänavust suve midagi tegema ei hakanud. Vana saime maha tükati jupati ise, kelbad valmisid septembris, kohe otsa löödi ka roov ja pärast kahte nädalat pausi saabusidki laastulööjad. Kogu sellest protsessist olen mina saanud raskekujulise harjumuse jälgida ilmateadet, et kas ikka on kuiv? soe? saaks enne katuse peale….. siiani on hoidnud ja lubab hoida oktoobri lõpuni, nii et on vedanud : )

Aga laastust…. on kaks valikut, haab või kuusk. Kaalusime erinevaid variante aga jäime haava juurde. Üks mõjutaja on hind, sest kvaliteetne kuuselaast on haavast ca kaks korda kallim. Aga just kvaliteetne, ja seda on raske saada. Paljud asjatundjad väitsid, et kuuselaastust tuleb tavaliselt palju praaki, on suur sorteerimine ja kvaliteetset materjali on raske leida. Haava kasuks räägib tema suur vastupidamisvõime. Väidetavalt võib haavalaastust katus 30-50 aastat vastu pidada, probleemideta. Tihke ja tugev, ei mädane. Aga samas päikese käes hakkab vimkasid viskama, kardetakse ka, et läheb karvaseks, hakkab painduma ja trikitama,  nii et ennustatavalt läheb kaks-kolm aastat, enne kui katus “maha rahuneb”. Üks variant oleks veel panna ka nii, et lõuna küljele kuuselaast ning põhjaküljele haavalaast. See oleks ilmastikutingimusi arvesse võttes tõenäoliselt kõige ideaalsem. Sarapiku rehemaja asetseb ka täpselt nii, et lõunakülg praeb teravas päikeses, põhjakülg aga sammaldub ja jääb pigem niiskeks. Aga meie otsus jäi siiski üleni haavalaastu juurde, kolme kordselt lööduna. Praegu värskena on ta kiiskav valge, paari aastaga tõmbub halliks. Eraldi teema on veel valmis katuse tõrvaõliga katmine, kuid praegu oleme saanud soovitusi, et mitte haava poore kinni panna, võiks tal lasta need paar aastat ära mängida, kuni maha rahuneb ning siis tõrvaõliga üle käia.

Mõned pildid värskest haavalaastust.

Sügiseste vihmadega on meie maja juurde viiv tee muutunud mudaauguks. Et materjali kuidagi maja juurde saada, tellisin külast traktori, kes silohargi otsas iga aluse ükshaaval maja juurde viis. Kokku paigutus 300m2 laastu kuuele euroalusele. Aga et ikka põnevust hoida, siis kolm esimest alust jõudsid edukalt kohale, kui neljas enne maja taha keeramist hargi otsast maha kukkus…

Ja läks lahti! Ainus mis eristab muistsetest võtetest on naelte “püssiga” panemine, mitte käsitsi haamriga.

Ja nii kaugele oli jõutud neljanda päeva õhtuks: ühelt küljelt pool, teiselt küljelt veidi mõlemat otsa ning üks kelp koos pööramistega:

 

Meil on maja kõrval üks ilus ja kõrge lehis, mis hakkas just nüüd on sügisesi okkaid ajama. Kahe päevaga oli neid juba märgatav kogus pudenenud. Eks see ole nüüd üks potentsiaalne katuse kestvuse lühendaja, aga lootus on, et suurema osa neist puhub tuul, uhub vihm ja viib lumi endaga kaasa. Kui maja oleks otsapidi puu all või oleks seal lehtpuu, mille vettinud lehed pikalt katusel seisavad, siis peaks kaaluma katuse harjaga puhastamist aeg-ajalt.

Ta edeneb siiski : )

Advertisements
3 comments
  1. Pesukaru said:

    Imeilus! Te olete nii tublid.

  2. Mati said:

    Kiired mehed! Me lõime vennasega oma katust vist kaks kuud ja Peetre katust samuti. See oli vist 1959. 1978.a panime eterniidi peale. Nii ongi.

  3. Aitäh, pesukaru : )
    Kiired on nad tõesti. Kolmekesi panevad ca 260m2 ära nädalaga.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: