Suvitamisest

Kui mina laps olin, siis ei olnud mul maa-vanaema, kes kasvataks lehmi ja lambaid, karjataks kitsi ja kanu ning kelle juurde lapsed suveks „maale-vanaema-juurde“ saadetaks. Mina olin linnalaps, kelle vanaisa ehitas pensionile jäädes Tallinnast 30km kaugusele aianduskooperatiivi suvila, kus tüüpprojekti järgi valminud madala suvila ühes suures toas magasid headel aegadel koos mina, õde, tädi, vanaisa ja mõnikord veel ema või isa. Aeda oli 600m2 ning sinna pidi mahtuma nii puuviljaaed kui peenramaa, kohustuslikud „seda võib veel kusagil vaja minna“ kolahunnikud käisid asjaga kaasas.

Seda, et on olnud talud, et need on käinud kaasa ka minu esivanematega, tajusin isiklikult esmakordselt seoses tagastamistega 1990.aastatel. Ema-poolsed esivanemad olid olnud mulgid ja põlised maaharijad, vanaisa kodukohta pakuti meilegi tagasi, kuid linnainimeste tüüp-mõttekäik oli, et milleks meile seda vaja „ega meist keegi enam maale põllumeheks ju lähe“. Ja nii seda kohta tagasi ei tahetud, teagi, kas ma kunagi seal käinudki olen. Vist pole. Autoaknast möödasõites kunagi näidati, aga õue peal astunud ei ole. Selle peale, et see on oma eelkäijate kodukoht, seal on sinu juured, et selle koha vastu võiksid kunagi huvi tunda lapsed või lapselapsed, ei tulnud nagu keegi. „Ah mis meil sest, kui korter linnas aus ja hea“.

Aga suvitamisest…. kui ma mõtlen, milline suvitaja ma olen, siis eelkõige ikka veidike laisk. Väljendugu see kasvõi maakodu asukohas – ma näen kõrvalt, kui suur ettevõtmine on paljudele maakodu, mis asub kodust mitmesaja kilomeetri kaugusel või teisel pool merd. Ma hindan seda spontaansust, mis tunnike autosõitu meile võimaldab, sidumata sind alateadlikult tundega, et maale minek on alati „pikk ja põhjalik ettevõtmine“. Jah, mulle meeldib hommikul kaua voodis aeleda, akna all pingil rahulikult kohvi juua, kuulata ja vaadata, mis päev tuua võib. Ma ei taha suvekodu selleks, et seal töö all looka vajuda, aga ma ei saa olla ka ilma ühegi asjatoimetuseta. Ühtmoodi elementaarseks pean väikest aiamaad, luksuseks kasvuhoonet, kus kasvaksid tomatid ja basiilik aga ka õhtupoolikut päikeselisel terrassil.

Mulle tundub äärmiselt nauditav mõte suvitamisest mõnes väikelinnas, et kohvikud ja kontserdid on käepärast, aga samas ma ei vahetaks seda metsa sees olemise vaikust ja totaalset privaatsust mitte ühegi kuurordi vastu. Sirelipõõsad ja võrkkiiged, maasikad ja floksid…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: