Verileib

Foto: Johannes Pääsuke, ERM

Viimasest laka pealt leitud kirjast tekkis uudishimu uurida välja, mida endast kujutab verileib.

Heal lapsel mitu nime: verikarask, käkk, käkileib, verileib, makileib, mauguleib, pannileib, paldileib, veripalt, veripall, veripull, verikook, verivatsk. Nimetus erines piirkonniti. Sarapiku talu aladel siis verileib.

Aliise Moora kirjutab “Eesti talurahva vanem toit” raamatus järgmist: verikaraskitaigen tehti samal viisil kui odrakaraskitaigen, ainult vee hulka pandi verd. Peale vere lisati veel hapupiima ja hiljem soodat, kohati riiviti sellesse kartuleid. Nagu käkitaignasse, siis pandi ka verileiva- ja verikarskitaignasse ohtrasti praetud pekitükke ja sibulaid. Peale sibula on lisatud ka köömneid, harva, kes vürtsi või pipart pani. Verileiba tehti ka looma- ja vahel harva vasikaverest. Seaverest tehti peamiselt vorste ja käkke.

Nagu karask ja leib, olid verikarask ja -leib vanemal ajal ümmargused, tavaliselt leivast palju väiksemad. Neid tehti 20-30 cm läbimõõduga ja 2-3, 4-5 korraga. Verileiba söödi kohe soojalt ahjust võttes rõõsa piimaga või võeti liha kõrvale. Pärast pliitide kasutusele tulekut on verileiba nagu käkkegi jahtunult hakatud pannil üle praadima. On säilinud mälestusi kus kirjeldatakse, et neid hoiti 1-2 tundi ahjus, võeti siis välja ja viidi jahtunult aita rasvalaudile, kust neid siis toodi, rasvaga praeti ja pärast praadimist veel piimaga immutati, et nad hästi kobedaks ja pehmeks muutuksid.

Retsepte verileiva tegemiseks leidsin ka: SIIT ja SIIT ja SIIT

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: