Rehemaja tüübist

Kõigepealt definitsioonist: eestlastele tavapärane elamu, milles kuivatati ja peksti vilja, tehti muid majapidamistöid ja hoiti koduloomi (Eesti rahvakultuuri leksikon)

Ma olen nüüd siit ja sealt ikka uurinud, et mis tüüpi meie rehemaja arhitektuurikirjanduse põhjal võiks olla ning mis iseärasusi/ tüüpseid lahendusi siit leida on. Ajalooliselt kuulub talu Läänemaa alla, kuigi tänapäeval on haldusjaotus muutunud. Seetõttu võiks siit hakata otsima eelkõige Lääne-Eesti jooni, kuid kuna me oleme merest ikka väga kaugel, siis on ilmselgelt tegu segunemistega.

“Eesti rahvakultuuri leksikon” jagab rehielamud kaheks:  Põhja ja Lõuna tüübid. Põhja tüübil on rehetuba rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem, igast küljest seinaga ümbritsetud ja ilma akendeta, mis on andnud peamiselt 19. sajandil võimalusi ehitada rehetoa ees ja taga olevaid ulualuseid ja liigtube. Põhja tüüp oli tuntud Mandri-Eestis ja Ida- Saaremaal. Geograafiliselt peaks nagu olema see, aga meil on rehetuba sama lai kui kogu ülejäänud rehielamu, samuti puuduvad meil liigtoad ja ulualused. Samas tubade järjekorra mõistes, küün-rehealune-rehetuba-kamber on meil samamoodi.

Lõuna tüübil on rehetuba ja rehealune enam-vähem sama laiuse ja kõrgusega, kambrid on liidetud rehetoa otsa-, esi- või tagaseina külge; lõuna tüüp oli tuntud Lõuna-Eestis, ka Põhja-Lätis, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal, varasemail sajandeil arvatavasti ka laiemalt. Laiuste ja kõrguste kohta käiv osa on meie majal täpselt nii nagu ka tubade paigutus, aga asukoht pole mainitud piirkondade juures. Ülesehitus loogikalt aga peaks seega olema nagu tegu Lõuna tüübiga. Üldiselt võib öelda, et meie rehemaja on üks lihtne ristkülik, kus funktsioonidena olnud tall-rehealune-rehetuba-kamber. Ette on juurde lisatud väike eeskoda ning taha sahver. Sahver on aga tõenäoliselt lisatud hiljem, sest palgid pole seintega seotud vaid lihtsalt “otsa kleebitud”.

Kamber võib aga olla algselt väiksem, hiljem pikendatud, millele viitab tagaseina liitekoht.

Juuresolev põhiplaan illustreerimaks (eeskoda on jäänud joonistamata veel…):

Karl Tihase jagab aga rehielamud oma krestomaatilises teoses “Eesti talurahva arhitektuur” kolmeks: Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eesti tüüpideks. Ma ei hakka neid siin kõiki detailselt kirjeldama, kuid ka tema jaotuse järgi ei lähe Sarapiku rehielamu selgelt ühte gruppi. Sarapikut iseloomustavad järgmised asjad:

– Rehetoa ühes otsas oli rehealune, teises kamber (Põhja-Eesti)

– Rehetoa välisuks on esiseinas, peale selle viivad rehetoast uksed rehe alla ja kambrisse (Põhja- Eesti)

– Rehetoas on kerisahi (Põhja-Eesti)

– Ulualusega rehielamul viis välisuks tavaliselt otse ulualusest rehetuppa (Põhja-Eesti, kui nimetada Sarapiku eeskoda ulualuseks…)

– Rehetuba ja rehealune on ühekõrgused ja -laiused (Lõuna-Eesti)

Advertisements
1 comment
  1. Tetereinu Mati Jets said:

    Ma olen noorena Sarapiku toa peal käinud, minu meelest oli siis nagu toatoru olemas?! Muälu järgi oli kõigil Kohatu rehetubadel parred ja kõrgem toatoru. Meil lasti toalagi allapoole 60ndatel.
    Rehealuse lagi oli ikka seina kõrgune.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: