Kutsari-Härjapea

On üks koht, millest ma olen ammu tahtnud kirjutada. See on Kutsari-Härjapea talu, igale Vabaõhumuuseumi külastanule tuttav paik. Otseselt pole see kuidagi Sarapikuga seotud, tegelikult ei ole ta isegi talutüübilt kuidagi Sarapikuga seotud, ikka täiesti eraldiseisev nähtus selle blogi kontekstis, kuid on üks oluline asi, miks ma temast ikkagi kirjutada tahtsin – Kutsari-Härjapea kehastab väga paljude eestlaste jaoks seda kõige omasemat talutüüpi, romantilist maakodu kuvandit. Ikka see, kus pehmed kaltsuvaibad põrandal, Lutheri toolid ümmarguse puitlaua ümber, nikerdatud otsaseintega voodid ja kummut, helged linased tekstiilid ja kõige selle kohal heljumas puude praksumise heli ning ahjust voogav leivalõhn.

Teine põhjus, miks tahtsin selle maja siin jutuks võtta, on need imelised fotod, mille Kalle Veesaar “Eramu ja korteris” ilmunud artikli jaoks pildistas. EVMis on selle teemaga tegelenud Maret Tamjärv. Põhjalik teaduslik artikkel sel teemal on ilmunud kogumikus Suitsutare 5, kergem lugemine siis eelmainitud Eramus.

Ma lisan siia mõned lõigud Mareti artiklist, et täiendada interjööritemaatikat:

Härjapea ruumilahendus on lihtne ja selle hoonetüübi puhul üldlevinud – maja on keskteljel jagatud kolmeks toaks ja köögiks. Hoone südameks olevas avaras köögis asus suur söögilaud, süüa keedeti kummiga pliidil, leiba küpsetati leivaahjus, mille tagumine külg küttis soojaks ka köögitaguse elutoa. Pliitide levik ja kodukultuuri areng muutsid tunduvalt maarahva menüüd – tavapäraste suppide-pudrude kõrval ilmusid igapäevasele toidulauale mitmesugused praed, hautised, pasteedid ja magustoidud. Olgugi, et majas on ruumikas külalistetuba, söödi pühade ja tähtpäevade puhul kogunenud suure perega ikka mõnusamas ja kodusemas köögis. Siin on rehemajastki tuttavad vana hea käterätinagi ja kätepesunõu, lihtsad riiulid ja pink veeämbritega.

Eesti talumajades oli üldlevinud esindustuba, mis seisis igapäevasest kasutusest väljas. See staatuse kinnitamise seisukohalt väga oluline ruum oli olemas isegi kehvemais taludes. Härjapea ilusad karniisidega kaunistatud ja värvitud pottkiviahjud, tapeedid, tiibklaver, pehme mööbel ja pärsia vaip on Peterburi päritolu ning mõeldud eeskätt jõukuse näitamiseks – argipäeviti hoiti toauksed kinni ning ka klaverit ei osanud peres keegi mängida.

1930. aastail algas Eesti kodukultuuri arengus uus ajajärk, millele avaldas suurt mõju 1936. a väljakuulutatud kodukaunistamise kampaania. Härjapeal peegelduvad uued ideaalid teises elutoas, mis kuulus 1939. a abiellunud vanemale perepojale. Et noored on avatumad ja muutustealtimad, võib just noorpaari toas leida tolleaegset moodsat mööblit. Silma torkavad rahvusromantilistest meeleoludest kantud kodutekstiilid, moekas peegliga tualettlaud ning akudega töötav raadioaparaat, mis jäi kuni Eesti aja lõpuni külas suhteliselt haruldaseks. Rõhutada tuleb Eesti kodukäsitöö kõrget taset – iga perenaine valmistas pitsidega voodipesu, linad-linikud, kardinad, vaibad, voodikatted ja ka ülerõivaste kangad ise. Käsitööd ja perenaisetarkusi aitas propageerida ajakiri Taluperenaine, mida telliti paljudes peredes. Hasartse kodu-uuendamise käigus organiseeriti maal perenaistele massiliselt kõikvõimalikke kursusi alustades kangakudumisest ja õmblemisest ning lõpetades moosikeetmisega.

Ühesõnaga, üks äärmiselt romantiline ja maaelust kui millestki väga idüllilisest kuvandit loov paik. Minu jaoks on kõige olulisem olemuslik vahe: kui tänapäeval on suured rauast triikrauad, värvilised vanad pudelid, ajalehed või maalitud taldrikud muutunud enamikes maakodudes puhtdekoratiivseteks, siis siin on nad oma algupärases keskkonnas, kasutuses ja lahutamatus seoses. Ja see loeb!


Fotod: Kalle Veesaar

Kutsari-Härjapea perekonnalugu: Jõhvi kihelkonda kuulunud Võide küla Härjapea talu (44 ha) ostis 1892. a Mäetaguse mõisalt päriseks peremees Joosep Orro. 1909. a ehitati rehemaja kõrvale uus elumaja. 1925. a kinkis Joosep talu vanemale pojale Augustile. Pärast tema surma 1941. a jäi talu viimase poeg Elmar Orrole. 1970. aastatel müüdi läbi kolme põlve Orrode käes püsinud talu Mäetaguse vallale. Pärast seda järgnes üks hoolimatu omanik teisele. 2003. a veeti elamu Eesti Vabaõhumuuseumi, kus see 2007. a külastajatele avati.

Ellart Orro

Maja ehitaja Joosep Orro lapselaps Ellartiga

Joosep ja Ann Orro

Fotod: Eesti Vabaõhumuuseum


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: