Üks rehemaja Hiiumaal

Eelmise aasta suvel ilmus Eramus artikkel Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla suvekodust. Lisan siiagi mõned pildid sellest rehemajast, kus on toimetatud küll juba paarkümmend aastat.

Koha ajaloost kirjutab Tüüne-Kristin artiklis nii: Soosaarel on rehemaja pärit 1880ndatest aastatest ning tema vanim osa – rehetuba reheahjuga – on säilinud tänini. Põhiplaanilt valitseb siingi traditsiooniline hilisem lõunaeesti tüüpi rehemaja ruumijaotus, kus hoone seinad paiknevad kõik ühel joonel, rehetuba on akendega. Valitseb üldtuntud kolmeosaline põhijaotus: rehekoda-rehetuba-kambrid. Teada on, et naasnuna Esimesest maailmasõjast asus taluperemees Jakob laokil kohta taastama. Ehitati uued piirdeaiad, koos naabriga muretseti kalapaat ja püstitati sepikoda. Talvel saeti oma krundilt kõik ehituseks kõlbulikud puud, peenemad tahuti, jämedamad pinnati kahemehe saega. Algatuseks lammutati vana rehekoda ja ehitati uus. Vana esialgne rehetuba ehitati kahe palgi võrra kõrgemaks. Algselt oli rehetoal üks paari tillukese ruuduga aken, mille ava koht on ka seinas näha. Nüüd pandi rehetoale kaks kuue ruuduga akent ning sarnased sai kogu hoone. Vana asemele rajati uus kambriosa. Ehitati uus katus. Samas sai hoone ka kortsna, soemüüri ja pliidi. Säilinud tumedad rehetoa palgid pärinevad 1920.a eelsest ajajärgust, millest järeldub, et tegemist oli suitsutarega.

Vaiklate kogemus annab kindlasti ühe võimaliku lähenemise, kuidas vana rehemaja võimalikult vähe, kuid samas lähtuvalt vajadusele kohandada kaasaegselt elatavaks ruumiks. Olgu veel mainitud, et seal ongi Paradiis, veenduge lugedes Tõnu Õnnepalu samanimelist raamatut!