Elust rehemajas ennemuistsel aal…

Foto: Internetist

Nagu täheldatud, oli rehetuba pere elu- ja töötuba. Kolm kuni neli sängi oli siin seinte ääres, ja enamiste olivad need „kahe inimese“ sängid; lapsi topiti, kui neid rohkeste oli, kolm ja enamgi ühte sängi. Rukkiõled käisid aluseks sängi. Peaaluseks seati ümmargune õlevihk, paremal korral aganatega täidetud kott. Katteks võeti kuub või kasukas, sest vaipasid selleks veel ei tarvitatud.

Kõik magajad ei mahtunud sängidesse ära, sest mõnes peres asus mitu leibkonda: lesed sugulased, vanad sugulased, peavarjuta vanad abielupaarid jne. Kõik need asusivad „kodakondsetena taludes, so kõik ühes rehetoas. Vanad inimesed, kes sooja armastasivad, magasivad heameelega „ahjupeal“ ja „parsil“. Seal ei olnud neil muud külje all, kui mõni viljakott, või muud sellesarnast.

Ühtlasi oli suur rehetuba ka “karjaköögiks”. Lehmade “sööm”, sigade “söök” jne valmistati siin, see jäi seisma, hapnes ja kääris siin kuni lõpuni. Sigade nuumamise aegu tossasivad mitu seasöögi toobrit kõrvuti põrandal. Kanad, kus neid oli, asusivad harilikult inimestega seltsis, kuke laulu ja kanade kaagutamist oli iga silmapilk kuulda. Oli külm käre, siis kogus sooja-ihaldajate loomade pere ajuti nõnda suureks, et igakord enam arugi ei saanud, kas ruum peaasjalikult inimeste või elajate päralt oli.

Mõeldagu, missugust õhku niisuguses ruumis tuli hingata! Mõeldagu aga ka, missugune see kõlbline õhkkond pidi olema, kus sedaviisi koos asuti! Kellelgi polnud paigakest, kus oma ette üksi oleks võinud olla, mis inimese elutarvidus on. Keegi ei saanud kellegagi sõnakestki nelja silma all vahetada, kõik kuulsivad kõike. Ei saanud vanemad abielulised üksinda olla, ei oma lapsi üksinda õpetada ega juhatada. Vanad ja noored, mehed ja naised, lapsed ja täisealised – kõik alati koos, segi kõigi oma suguliste ihade ja muude kehalike vajadustega…

Martna, 1914

Kui lehm vassika töi, see tuba toodi, pandi tuba “kurusse”, lauad või vana uks ede. Lambad toodi pisikeste sündind talledega seltsis tuba. Lammas oli paelaga seina või aseme küljes kinni, tall lahti. Oli ka seda, kus emis oli talve põrsastega seltsis toas. Laudadest lattidest aid vöi möni vana uks oli ees. Vahest vana emis löi aja laiali, köik tuba pörsud täis. Kanad olid toas lahti, asema jalguotsis käisid munel. Obusi rautati talve kange külmaga ikka toas.

Villem Nõgu, s 1879 Ridala külast Saaremaalt

Soojematel aegadel oli seal tõepoolest kodune õhkkond, kuid talvel, kui väljas paukus pakane või puhusid vinged põhja- või idatuuled, härmatas või higistas seal kõik – põrand, seinaalused, aknad, uksed. Väikelapsed roomasid tihti poolpaljalt mööda rõsket kivipõrandat segamini kanade-kukkedega.

Gustav Ränk (1902-1998)

Allikas:  H. Pärdi “Eesti talumaja moderniseerumine 1850.-1920. aastail.” Suitsutare 4

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: