See, kuidas täpsemalt Sarapiku talu meie teele sattus, on pikem jutt, kuid üsna juhuste kaudu ja pikemalt planeerimata me selle omanikuks saime. Saades talu võtmed augustis 2008 kätte, kulus esimene aur koristamisele. Lisaks kinnisvarale kuulus meile nüüd ootamatult lai valik kardinaid, plastmassist banaane, kellegi vanu jopesid-sokke-särke, nõusid alates pottidest-pannidest lõpetades kahvlite-nugadega, seitset sorti augulisi vaipu, töötavaid ja töötamisest und nägevaid aparaate ja veel ja veel igasugu kila-kola. Eelmised omanikud lahkusid vaid sellega, mis džiibi kasti mahtus…
Fotojäädvustus seisust, kuidas talu meile tuli:
Sarapiku talu ajaraamat 
Oh, see on imeline! Armusin öra 🙂
Algus oli tõesti imeline, kas pole : ) Praegust ehitustandrit, koormarihmadega kokku tõmmatud seinu ja kilet katusel vaadates annab sellest ainult unistada, mis kõik võiks kunagi olla….
Jõudu ja jaksu teile! Ma loodan sisimas, et mind kah ootab kuskil selline imeline leid.
Googeldasin hoopis muid asju, kui leidsin hoopis selle huvitava lehe. Alguse lugu tundub tuttav. Olen käinud palke vahetamas rehemajal, kus eelmised omanikud lahkusidki konkreetselt ainult hambaharjaga.Ülejäänud kraami puhul tuleb nutta või naerda ja koristuseks kuluvat aega ei anna enam ära mõõta :D. Millises Eesti otsas olete sellise eesootava elutöö leidnud? Kuna endal ootavad ees sarnased tööd ja on huvitav teiste lugusid lugeda, siis ootan huviga järgmiseid ajaraamatu sissekandeid. Siiamaani on sissekandes kõik õige. Maja harutama hakates saab alguses eesmärgist ainult kaugemale liikuda, mingi aja pärast jõuab alguspunkti ja siis alles hakkab kätte jõudma aeg, kus soovitut tulemus paistma hakkab. Minu poolt jaksu.
Meie jaoks oli oluline mõistlik kaugus Tallinnast, et jääks võimalus “igal hetkel” kodust startida. Nii et tund aega sõitu, Raplamaal. Nii palju kui mulle ka ei meeldi Lõuna-Eesti kuppelmaastik või Saaremaa kadakased rannad, on ikka väga mõnus, kui reede õhtul mõtled, et läks maale, ja lähedki! Sest ei pea kolm tundi sõitma või praami-aegadega arvestama.
Aga elutööks kipuvad vist kõik vanade majade taastamised, nii et seda blogi peab ikka pikki aastaid jälgima, enne kui suuremad muutused tulemusteni jõuavad!